Üks aasta ELLIX’it: mida esimene aasta meile õpetas

Aasta hiljem

Hiljuti sai meil aasta täis.

Aasta tagasi oli meid neli. Täna on meid seitse. Selle lause taha mahub rohkem, kui ma oskasin ette kujutada ja ka rohkem, kui ma oskasin ette karta.

Kirjutan selle loo üles peamiselt seepärast, et aastapäevad kipuvad olema kohad, kus räägitakse ainult ilusatest asjadest. Proovin natuke ausam olla.

ELLIX kinnisvarabüroo ei sündinud pikast äriplaanist. See sündis olukorrast, mis meid sundis otsustama – ja kui juba otsustada, siis otsustasime teha asja korralikult.

Kaks asja olid algusest peale kokku lepitud.

Esimene: teeme kinnisvara professionaalselt. Mitte kiirelt ja mitte odavalt, vaid nii, et klient teab kogu aeg, kus ta seisab, mis järgmisena juhtub ja miks me midagi soovitame. Kinnisvaratehing on enamiku inimeste elu suurim rahaline otsus. See väärib rohkemat kui kuulutust ja kahte telefonikõnet.

Teine – ja sellest räägitakse harvem – tahtsime luua koha, kus on inimlik ka tööd teha. Meie valdkonnas ei ole see enesestmõistetav. Maaklerid töötavad tihti üksi, puhtalt tulemuse peal, ja "meeskond" tähendab peamiselt ühist logo visiitkaardil. Meie tahtsime, et see tähendaks midagi muud.

Aasta hiljem ütlen, et need kaks eesmärki ei ole omavahel vastuolus. Nad on sama asi kahest otsast vaadatuna. Inimene, kes tunneb, et teda toetatakse, teeb kliendi jaoks paremat tööd. See ei ole ilus mõte – see on lihtsalt see, mida ma olen aasta jooksul kõrvalt vaadanud.

Mille üle ma kõige rohkem uhke olen

Ma olen uhke kahe asja üle. Esimene on tagasiside, mida kliendid on meile andnud. Kinnisvaras on lihtne saada tehing tehtud ja raske saada inimene, kes tuleks tagasi või soovitaks sind edasi. Meile on seda esimese aasta jooksul juhtunud rohkem, kui ma julgesin loota.

Teine on see, kui palju inimesed siia päriselt panustavad. Ma olen näinud, kuidas keegi tegeleb kliendi murega pühapäeva õhtul, mitte sellepärast, et keegi käskis, vaid sellepärast, et tal on kahju, kui asi jääb pooleli.

Numbrid tulevad järele siis, kui inimesed on pühendunud ja töökad. Mitte vastupidi. See on ehk kõige selgem asi, mille esimene aasta mulle õpetas.

Talv

Kui keegi küsib, mis oli kõige raskem, siis vastus on lühike: detsember, jaanuar, veebruar.

Kinnisvaraturul on see aasta pime pool. Pikad pühad, inimesed reisil, pead mujal. Klientidel on oma "tume aeg", kus kodu ostmine või müümine ei ole see, millele mõeldakse. Tempo langeb ja jääb madalale kauemaks, kui tahaks.

Ja siis käis läbi see mõte. Mitte paanikana, aga ausalt: võib-olla me ei vea välja.

Ma kahtlustan, et selline hetk on peaaegu igal alustaval ettevõttel ja et enamik lihtsalt ei räägi sellest. Räägin siis mina. See ei kestnud kaua, aga see oli olemas, ja ma arvan, et see tegi mind paremaks juhiks kui ükski hea kuu.

Sellest, kuidas me sealt välja tulime, räägin natuke allpool. See on tegelikult selle loo kõige olulisem osa.

Mida ma teeksin täna teisiti

Kaks asja.

Inimeste juhtimine ja eesmärgid. Ma arvasin alguses, et head inimesed leiavad ise tee. Osalt leiavadki. Aga inimene, kellel ei ole selget ja kokkulepitud eesmärki, ei tea ka seda, millal ta on hästi hakkama saanud. Ma olen aru saanud, et selge ootus ei ole surve. See on tegelikult kingitus – see annab inimesele võimaluse edu tunda. Seda oleksin pidanud tegema varem ja järjekindlamalt.

Rohkem EI ütlemist. See on lihtsam ja rumalam õppetund. Alustavale ettevõttele tehakse uskumatult palju "pakkumisi". Iga üksik neist tundub väike: kuula ära, kaalu, vasta. Siis tulevad meeldetuletused, siis järelkõned. Ükski neist ei võta eraldi palju aega. Kokku võtavad nad väga palju aega – ja mis hullem, nad võtavad ära selle tähelepanu, mis oleks pidanud minema klientidele ja oma inimestele.

Täna ütlen kiiremini ei. Mitte ebaviisakalt, aga kiiremini.

Hetk, kus meist sai meeskond

Ma ei osanud seda oodata ja ma ei saa selle eest ka au võtta.

Kui talv hakkas järele andma, juhtus midagi, mida ma ei pidanud korraldama. Inimesed võtsid ise jalad alt välja. Nad hakkasid tegema rohkem, kui neilt nõuti – helistama klientidele, keda keegi ei olnud neile andnud, tulema ettepanekutega, mille peale ma ise ei olnud tulnud, jääma kauemaks ilma, et keegi oleks palunud.

Ma arvan, et nad tundsid ära sama asja, mida mina tundsin. Et see ei ole lihtsalt töökoht, kus kuu läks halvasti. Et see on meie oma ja et kui keegi seda välja ei vea, siis ei vea keegi.

Ja nad vedasid välja. Mitte mina, vaid meie.

Kõige rohkem jäi mulle meelde see, mis tuli pärast. Me tähistasime seda koos. Istusime maha ja tundsime ühiselt rõõmu selle üle, et me tulime raskest kohast läbi ja tulime sealt tugevamana välja. Ei mingit esinemist, ei mingit juhi kõnet – lihtsalt seitse inimest, kellel oli sama kergendus.

See on hetk, mille ma valiksin, kui peaksin ütlema, millal meist sai meeskond. Mitte esimene tehing, mitte esimene hea kuu. Vaid see õhtu pärast talve.

Meeskond ei teki sellest, et inimesi on rohkem. Ja seda ei saa ka üles ehitada väärtuste slaidil. See tekib siis, kui asi läheb kitsaks ja inimesed teevad rohkem, kui neilt küsiti – ja siis, kui te selle koos ka ära tähistate. Teine pool on sama oluline kui esimene, ja seda ma esimesel aastal alahindasin.

Kuhu me läheme

Järgmise aasta jooksul tahan näha kahte asja.

Tiim on kaks korda suurem. Aga mitte kasvu pärast kuna kasv iseenesest ei ole eesmärk. Tahan, et iga uus inimene tuleks sisse nii, et ta teab esimesest nädalast, mida temalt oodatakse ja kelle poole ta pöördub. Selle vundamendi ehitamisega olen ma esimesel aastal hiljaks jäänud ja seda ma teisel aastal ei korda.

Ja teiseks: tahan, et ELLIXil oleks kohalikul kinnisvaramaastikul kindel koht. Mitte kõige valjem kinnisvarabüroo, vaid see, kelle nime öeldakse siis, kui keegi küsib sõbralt soovitust.

Aitäh

Aitäh igale kliendile, kes usaldas oma kodu loo esimesel aastal tundmatu nimega büroo kätte. Te võtsite riski ja me teame seda.

Ja aitäh omadele. Te tegite tööd ka siis, kui polnud kindel, kas sellest midagi välja tuleb. Sellest tuli.

Näeme teisel aastal.

Kristo Kaur | Tegevjuht ja partner | kristo.kaur@ellix.ee | +372 5398 6679